31. mai 2007

Kui kasulik on soja?

[Ajakiri "Kolmas Silm" 02.2007 lk. 32-33]

Kui kasulik on soja?
Killu Mõistlik

Mulle on alati tundunud, et soja on nagu Kuu - ei päike ega planeet, ei see ega teine, pisut tuhm ja tolmusem, aga ometi asendamatu ja ülitähtis mügerik taevalaotuses, milleta tervislik elu kuidagi läbi ei saa.
Sojauba on meie teadvuses olnud pikki aastakümneid õige asja sünonüüm. Ta on kõikvõimas ... nii toidu kui ka ravimine. Tema kohta on öeldud:
  • Soja on kõige valgurikkam teravili, seda valku omastab inimese organism kõige kergemini.
  • Soja on kasulik naistele, meestele ja lastele. Sojaõlis leiduvad nais- ja meessuguhormoonid on asendamatud elujõu säilitajad.
  • Sojast saab teha pea kõiki toiduaineid: tarvitage iga päev 40-50 grammi sojajahu, sojapiima, sojaliha, -kohupiima, -jogurtit ja -tofut!
  • Soja on raviomadustelt nagu apteek, sojas sisalduv fütoöstrogeen teeb naiste üleminekuaastail imet.
  • Soja hoiab ära rinna- ja eesnäärmevähi, lagundab sapikive, mõjub positiivselt südamele ja veresoontele, alandab vere kolesteroolisisaldust.
  • Soja sobib diabeetikutele, tasakaalustades närvisüsteemi, leevendab kõhukinnisust ...
1001 imet teeb soja! Isegi meie tänavuse toiduainetekonkursi eelvoorus olid sojamajonees ja sojakuubikud itaalia kastmes vaieldamatud favoriidid. Ometi on soja pea kohale kerkimas pilvi. Nii mõnigi kahtleb, teine prahvatab otse välja: "See soja upitamine on õõvastav: GMO-probleemid, allergia..."
Ma ei oleks osanud sellele teemale tähelepanu pöörata, kui ühes märtsikuises terviseajakirjas poleks ilmunud järgmise lugejakiri: "Varem räägiti sojast ainult head, aga hiljuti lugesin, et soja avaldab halba mõju kilpnäärmele, kutsub esile allergiat, kiirendab vananemist ja tekitab migreeni. On see nii? Äkki peaks kõigist sojatoodetest loobuma?"
Erapraksisega tegelev toitumistohter Veronika Solovjova tõi küsimusele vastates näiteid, mis sunnivad võib-olla meidki teatavale ettevaatlikkusele. Sojaubades leiduvat suures koguses niinimetatud fütohormoone ja isoflavoone, millel võib olla kahjulikke omadusi seoses kilpnäärmega. Jaapani teadlased tegid huvitava uuringu. Nad jälgisid oma katsealuseid, gruppi muidu igapidi terveid inimesi, kes tarvitasid kuu aja jooksul ühe supilusikatäie sojatooteid - tulemuseks oli kilpnäärmehormoonide taseme langus. See fakt ehmatas uurijaid, sest soja on jaapanlaste rahvusliku köögi üks põhilisi toiduaineid.
Kui süüa sojat väikeses koguses ja väga tihti, võib see hakata takistamast viljastumist ja rasestumist. Ka laste toitumisel tasub sojaga ettevaatlik olla, sest fütohormoonide kõrge kontsentratsioon võib kiirendada suguküpsuse saabumist tütarlastel ja häirida kehalist arengut poistel. Nii Rootsis, Inglismaal kui Austraalias kutsuvad tohtrid emme-issisid üles olema selles küsimuses ettevaatlikud.

Tsinginälg ja hoiatused
Kõik teavad, et sojas on palju valke, aga tasub teada, et neid valke ei omasta organism täielikult. Nimelt on leitud sojas erilist ainet, mis alandab kaksteistsõrmiksoole fermentide tegevusaktiivsust, aga just need fermendid mängivad tähtsat rolli valkude omastamisprotsessis. Sojas on ka aineid, mis blokeerivad kaltsiumi-, magneesiumi-, raua- ja tsingiühendite omastamist, kusjuures isegi täiendava tsingiannuse sissevõtmine ei anna soja tarvitamisel enam olulist efekti. Samas teame kõik, kui olulist rolli mängib tsink närvisüsteemi tegevuses: tema puudujääk nõrgendab mälu, tekitab apaatiat ja toob kaasa muid hädasid.
Kõik hoiatused, mis käivad geneetiliselt muundatud soja kohta, aga GM-soja osa kogu maailmas toodetavast sojast on juba täna üle 70%, mõjuvad veelgi tõsisemalt. GM-soja võib panna vohama olemasolevad nahahaigused ja ekseemid ning tekitada hädasid seedeelundites (pankreas suureneb). Kaasneda võivad kroonilise väsimuse, peavalude ja neuroloogiliste haigustega seotud probleemid. Viimastel andmetel olla GM-soja üks kõige tugevamaid toiduallergeene.
Nii et - kas me ei peaks oma ülimat vaimustust sojast korrigeerima? Aga võib-olla on see ärevuse tekitamine vaid sojatootjate omavahelise võitluse kauge kaja.

Teadusallikaist pärit faktid 2005. aasta kohta
  • Maa pindala, mida kasutatakse geneetiliselt modifitseeritud põllumajanduskultuuride kasvatamiseks, suurenes 11%.
  • 8,5 miljonit farmerit 21-s riigis kasvatasid GM-põllukultuure 90 miljonil hektaril, millest 60% kasvatati herbitsiididekindlat soja.
  • Greenpeace International aruande põhjal on GM-soja kasvatamine Rumeenias väljunud kontrolli alt. Seal kasvatati sojat 136 tuhandel hektaril, millest ainult 85 tuhat hektarit oli ametlikult registreeritud GM-sojana. Erinevatel hinnangutel võib GM-soja all tegelikult olla kuni 90% kogu soja all olevast põllumaast.

30. mai 2007

Naatriumbensoaat (E211) - kahjulik säilitusaine karastusjoogis

[Ajaleht "linnaleht (Tallinn)" 30.05.2007 lk. 13]

Vanemad peaksid piirama laste limpsijoomist

Inglise Sheffieldi ülikooli uurijate sõnul kahjustab karastusjookides sisalduv säilitusaine DNA elutähtsaid osi ning halvab rakkude talitluse.

Ohtlikuks aineks on säilitusaine E211 - naatriumbensoaat, mida leidub näiteks Fantas ja Pepsis, vahendas Daily Mail. Laboratooriumikatsed on näidanud, et DNA kahjustumise tagajärjel võivad tekkida Paerkinsoni tõbi ja maksatsirroos.
Sheffieldi ülikooli molekulaarbioloog Peter Piper väitis, et naatriumbensoaat kahjustab raku energiasüsteemiks oleva mitokondri DNA-d. "Mitokonder tarbib rakule energia tootmiseks hapnikku, kuid kui seda kahjustatakse, siis see võib viia kogu raku rivist välja," sõnas Piper.
Naatriumbensoaati on säilitusainena kasutatud aastakümneid ülemaailmses 74 miljardi dollari suuruse käibega karastusjookide äris.
Varem on naatriumbensoaati seostatud vähiriski kasvuga. Kui aine seguneb C-vitamiiniga, tekib benseen, mille puhul on tõestatud vähki tekitavad omadused. Piperi sõnul on naatriumbensoaadi ohutust näitavad katsed vananenud ning korraldada tuleks uued, rangemate meetoditega katsed.
LL

Daily Mail: Chemical in soft drinks 'can wreck your child's DNA'

22. apr 2007

Praadimise saladus: õiged riistad ja mõõdukas kuumus

[Ajaleht "linnaleht (Tallinn)" 20.04.2007 lk. 12-13]

Praadimise saladus: õiged riistad ja mõõdukas kuumus

Kaugeltki mitte iga rasv ei kõlba pannile panekuks ning kaugeltki mitte iga pann ei kõlba praadimiseks, õpetab asjatundja.

Praadimise ajal leiavad pannil aset mitmesugused protsessid. Et nende protsesside tulemusena valminud toit oleks maitsev ning seejuures tervisele ohutu, tuleb praadimiseks valida õige rasvaine ja õige pann, soovitab Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi emeriitdotsent Ants Virkus.
"Praadimiseks on mõeldud puhastatud praadimisrasvad. Taimeõlidest sobivad praadimiseks täieliku puhastustsükli läbimud ehk täisrafineeritud taimeõlid. Idee on selles, et praadimisrasvas ei tohi olla vabu rasvhappeid", sõnab ta. Näiteks külmpressitud oliivõli ehk extra virgin oliivõli on tervislik, aga ainult salatis. "Mingil juhul ei ole see praadimisõli. Ükski külmpressiõli ei ole praadimisõli. Vabu rasvhappeid on külmpressiõlides väga palju. Kuumutamisel need lagunevad äärmiselt intensiivselt ning protsessi käigus võivad moodustuda kantserogeensed ühendid. Ei saa öelda, et need kindlalt tekivad, aga võivad tekkida," räägib ta.
Virkuse sõnul pole tervise seisukohast olulist vahet, kas kasutada praadimiseks rapsiõli, päevalilleõli, oliiviõli või mis tahes muud taimset õli. "Sellel pole tähtsust, millisest taimest õli on saadud, tähtis on see, kuidas õli on töödeldud," kinnitab ta.
Seega ei saa köögis läbi ühe universaalse õliga, mida võib nii salatile kui ka pannile valada. Parem oleks, kui õlipudeleid oleks kaks - salatile ja praadimiseks. "Praadimisõli võib ju ka salatile lisada, ainult selle maitseomadused ei ole nii head kui külmpressiõlil. Extra virgin oliiviõli ei ole ju üldse kuumutatud. Oliivid korjatakse puu otsast, pressitakse külmalt ning sellisena õli ka turustatakse. Õli on tihti sogane, vabu rasvhappeid täis, aga selle maitseomadused on head," nendib ta.

Searasv on praadimiseks hea

Hästi sobib praadimiseks ammutuntud searasv. Kellele selle lõhn üldse ei meeldi, võivad proovida searasva ja õli seguga praadida. Siis ehk ei ole searasva lõhn nii tugev. "Ka või on muidu väga hea rasv, aga seda ei tohi mingil juhul liiga kuumaks lasta. Kui üldse võiga midagi praadida, peaks seda võtma vaid niipalju, et see imendub praetava toidu sisse ning seda ei jää pannile järele. Pannile alles jäänud õli ei tohiks mingil juhul teist korda kasutada.
Mida võiga praadida - pannkooki näiteks. Ja muidugi tuleb arvestada seda, et kuumutusaeg peaks olema üsna lühike. Mõni minut ei muuda selles rasvas oluliselt midagi. Aga just pikaajaline kuumutamine on nende rasvade puhul kõige ohtlikum," ütleb Virkus.
Margariini valides soovitab ta hoolikalt uurida, mida need ikkagi sisaldavad. Määrdemargariinide puhul reklaamitakse sageli seda, mida need ei sisalda - ei ole laktoosi, ei ole kolesterooli -, aga mida need sisaldavad, vaikitakse hoolega maha. "Margariini tehakse hüdrogeenitud taimeõlidest. Hüdrogeenimine on protsess, mis muudab oluliselt õli või rasva omadusi. Protsessi käigus tekivad rasvhapete isomeerid, mida looduses üleüldse ei esine. Need ainult keemiliste protsesside tulemusel tekivadki. Ja selliste rasvade lagunemine organismis läheb hoopis teistsuguse skeemi järgi kui looduslike rasvade lagunemine. Võivad tekkida jääkühendid, mis ei tule organismist välja, ning need võivad pikemaajalisel tarbimisel põhjustada väga tõsiseid tagajärgi," lausub ta. "Klassikalised margariinid, mille rasvasisaldus on 82,5 protsenti ja mis on mõeldud praadimiseks, on just need, mida tuleb väga hoolega uurida ja võimalikult nende kasutamist vältida," soovitab ta.
Ammu on teada ka see, et teist korda sama rasva kasutada ei maksa. On väidetud, et kui rasva piimaga keeta, saab selle kahjulikest ühenditest puhtaks, aga Ants Virkuse sõnul on see jamajutt.

Õige pann ei vaja nõudepesuvahendit

"Ettevaatust teflonpannidega," on Ants Virkuse esimene soovitus perenaistele. "Mis on teflon - teflon on ju orgaaniline fluoriühend. Fluori ja fluoriühendite kahjulikkus inimesele aga on ju üldteada," selgitab ta. "Kui teflonkate kuluma hallab, siis kuhu see ikka mujale kulub kui toidu sisse ja siis sööte selle ära. Kui paljas metall juba vastu paistab, ongi kõik teflon ära söödud," lausub ta. Muidugi tootjad rõhutavad, et teflonpanni põhja ei tohi terava asjaga kraapida, aga isegi neid meetmeid järgides pann ju ikkagi kulub. Ning mida odavam pann, seda kergemini teflonkiht sellelt ära tuleb.

Teflonpann sobib vaid pannkookide tegemiseks

"Võib-olla pannkooke võib teflonpannil praadida, sest sel puhul kestab kuumutamine lühikest aega, aga alati peab vaatama, et temperatuur ei oleks praadides liiga kõrge. Teflon laguneb täielikult juba 400 kraadi juures. Ja üldse on praadimisel temperatuur väga oluline. Soovitatav temperatuurivahemik on 160-180 kraadi," ütleb Ants Virkus. Kui praadides on kuumus üle 180 kraadi, hakkavad moodustuma ühendid, millest suurem osa on kindlalt organismile kahjulikud. Lisaks pannkookidele võiks teflonpannil keedetud kartuleid soojendada, aga liha praadimiseks soovitab ta küll mõne teise panni valida. Liha peab ju pannil mitu korda keerama või segama ning kõik see soodustab teflonkihi kulumist.
Ants Virkus soovitab perenaistel kasutada valumetallist panne. "Need on kõige õigemad pannid. Muidugi ka küllalt kallid," lisab ta. "Valumetallist pannide puhul on oluline panni ettevalmistamine," toonitab ta. Pann tuleb kuumaks lasta, seejärel hõõruda kuum pann seakamara rasvase poolega paksult sisse ning siis panni veel veidi aega kuumas hoida. Nõudepesuvahendiga seda panni pesta ei maksa, ainult sooja veega. Nõudepesuvahend peseb pannilt kaitsva rasvakihi maha. "Ei jää see midagi rasvaseks, see on töökõlbulik sissetöötatud pann," kinnitab asjatundja. Teflonpanni puhul pole tema sõnul vahet, kas seda pesta nõudepesuvahendiga või mitte. "Peaasi, et seda traatharjaga ei nühi, vaid pehme lapiga," märgib ta.

Aga Maltseva
ada.maltseva @ linnaleht.ee



Perenaise ABC

Eduka praadimise kolm nippi:
  1. Õige rasv - parimad on searasv ja rafineeritud taimeõli.
  2. Õige pann - parimad on valumetallist pannid. Ettevaatust tefloniga!
  3. Õige temperatuur - parim on 160-180 kraadi, mitte rohkem.

25. dets 2006

Keha peab saastast vabanema!

[Ajakiri "Tervendaja" 12.2006 lk. 20-21]

Keha peab saastast vabanema!

Kummaliste põhimõtetega professor väidab, et haigusi ei olegi, ning soovitab tervise parandamiseks tilgutada joogivee hulka vesinikülihapendit.

"Olen ainus ametliku meditsiini kukutaja," kuulutab professor Ivan Neumõvakin kavalalt. Tegemist on erilise mehega, sõjaväearstiga, kes vastutas 30 aastat kosmonautide tervise eest, kuid keda nüüd peetakse Venemaa juhtivaks rahvameditsiini korüfeeks.

Professor Ivan Neumõvakin püüab panna alust uuele meditsiinisuunale, mis tugineb sellele, et iga inimene vastutab ise oma tervise eest ning oskab käsutada füsioloogilisi seaduspärasusi, millele organism allub. "Tänapäeva meditsiin ei taha neid seaduspärasusi tunnistada ega kasutada, kuid nendeta ei ole võimalik inimest ühestki haigusest terveks ravida."
Neumõvakin annab mõista, et paljudest tõbedest on õige lähenemise puhul võimalik ruttu vabaneda. Õnnetuseks on farmaatsiatööstus seotud suure rahaga ning lõviosa tervishoiuks ettenähtud vahendeid kulutatakse kallite ravimite ja aparaatide ostmiseks, kuigi hakkama saaks mitu korda odavamate võtetega.
Näiteks julgeb ta väita, et selliseid haigusi nagu hüpertoonia, diabeet ja Parkinsoni tõbi pole sisuliselt üldse olemas. Viimane on professori meelest üksnes haiguslik seisund, mis tuleneb mao ja seedetrakti väärtalitlusest.
"Haigete soolestik ei tööta, neil püsib kõhukinnisus 5-15 päeva. Organismi selline olukord on hullem kui Tšernobõli katastroof. Seni, kuni ei korrastu soolestiku talitlus, ei ole võimalik haiget tõhusalt tohterdada. Parkinsoni tõvest pole ametlik meditsiin kedagi terveks ravinud. Minu hoole all olnud parkinsonihaiged käivad aga juba 3-4 kuu pärast üksi turul, nende käed on lakanud värisemast."
Neumõvakin on valmis oma seisukohti tarmukalt kaitsma. Küsimusele, kuidas saab ta väita, et diabeeti pole olemas, kui kolmsada miljonit inimest maailmas kannatab selle all, et nende kõhunääre ei tooda insuliini, on tal vastus valmis: ei tegeldavat õige asjaga.
"Meil on loodud ühiskondlik organisatsioon, mis aitab kahe nädalaga diabeedist vabaneda. Vaja läheb ainult tund kehakultuuri päevas ja veel üht-teist... Saagem ükskord aru, et keha on nagu masinavärk, parem seda ise kõpitseda kui kannatada. Erilist tähelepanu peavad diabeetikud pühendama jalgadele. Lahendus oleks lihtne: õpetada suhkruhaigetele õppustel süsteem selgeks ja lasta neil omandatut kodus edasi teha. Me peame looma oma rakkudele inimlikud elamistingimused. Vaadake ringi, millega hellitatakse lapsi: šokolaad, mullijoogid ja muu niisugune kraam. Laps on 3-5-aastane, aga juba on tal diabeet. Me vajame ainult seda suhkrut, mis moodustub seedeprotsessi lõppproduktina. See, mida tänapäeval süüakse, tõstab kohe vere suhkrutaset ning kõhunääre peab pidevalt tootma insuliini. Ta on küll tubli töörügaja, aga kui kaua võib tema peal liugu lasta?"
Seda, et ka juba rinnalastel on avastatud diabeeti, kommenteerib professor järgmiselt.
"Titaeas avastatud diabeet on pärit emalt, kuid samas ei ole see pärilik. Pärilikke haigusi peale skisofreenia, hemofiilia ja alkoholismi ei olegi. Kui ema oli rase, sõi ta liiga palju ja lapsel on nüüd diabeet. Eelsoodumust tuleb muidugi tunnistada, kuid see ei ole määrav, kõik oleneb tingimustest. Kui laps elab samuti nagu vanemad (eluviis ja toitumine), siis on haigus kerge tekkima. Mul on tulnud puutuda kokku paljude diabeetikute peredega, kus see haigus on vanaemal, emal ja isal, aga lastel pole. Vanemad said aru, milles peitub viga, panid lapsed sportima ja end karastama, jooma vett ja närima porgandit, aga suhkur tuleb kõne alla ainult tähtpäevadel. Siis diabeedikartust pole."

SÜDA ASUB JALGADES
Neumõvakin läheb šokeerimisega veel kaugemale, väites, et ka vähktõbe pole sisuliselt olemas. Vähk olevat vaid seisund, milleni inimesed on end ise viinud. Vähihaigete saastatus on ületanud taluvuse piiri ning professor võib selle viie minutiga biolokatsiooniraami või silma vikerkesta järgi kindlaks teha.
"Kui organismis on minu määrangu järgi saasta 35%, võib olla tegu haavandi või põletikuga, kui aga juba 36-37%, ei pruugi onkoloogilisi probleeme sel hetkel küll olla, aga homme või ülehomme need tulevad. Saasta sees ei suuda rakk normaalselt eksisteerida, vaid hakkab muteeruma. Kui selliste rakkude mass ületab kriitilise piiri, ei ole enam võimalik ahelreaktsiooni peatada. Tegu on metastaasidega."
Saastatusest vabanemise teid kirjeldades nimetab professor kõigepealt vett, mis võivat tänapäeva haigustest ravida vähemalt pooli.
"Inimesed on lakanud vett joomast, eriti eakad. Juua tuleb vähemalt kaks liitrit vett päevas. Puhas vesi on elektrolüüt, sellesse on talletunud energia ja informatsioon. Mitte asjata ei sõnunud külatohtrid vanasti vett: nad sosistasid õigeid sõnu, mis panid vee tööle. Info salvestub vette ja hakkab hiljem toimima. Kui inimene joob vett vähe, siis veri pakseneb ja süda ei jõua seda enam edasi tõugata."
Südame kohta ütleb Neumõvakin, et see asub piltlikult öeldes jalgades. Kõik sõltub kapillaaride seisundist. Kui veresooned töötavad halvasti ja süda ei suuda paksenenud verd tõugata, kuhjub see suurtesse veresoontesse ja vererõhk tõuseb.
"Miks töötavad kapillaarid halvasti? Sellepärast, et need paiknevad lihastes! Inimene ei saa kehalise tegevuseta kuidagi terveks jääda. Võimelda tuleb iga päev. Kui te ei raiska päevas poolt tundi kehalistele harjutustele, on see päev teile kadunud. Vanus ei mängi mingit rolli, kuid eakatele on see põhimõte vaieldamatult tähtsam. Mõistagi võib ette tulla ka pause: tähtpäevi ja väikest napsivõtmist... Miks mitte! Kuid pärast seda tuleb süsteem jälle paika panna."

JOOGE VETT ÕIGEL AJAL
"Meditsiin on kõik koostisosadeks lõhkunud," kurdab eakas professor. "Kui vaadata inimest tervikorganismina, siis haigusi ei ole. Näiteks selline haigus nagu vitiliigo ravitakse organismi puhastades välja 2-3 kuuga."
Keegi ei risusta ju meelega oma organismi. Kust tekib siis ikkagi nii palju saasta? Neumõvakin toob näite.
"Kui mälute toitu halvasti ja neelate selle koos joogiga alla, siis teete kõik, et toit korralikult ei seeduks. Leib ja puder seeduvad poole tunni või tunniga ning maohappe kontsentratsioon ei pea selleks kõrge olema. Liha, kala ja muna nõuavad juba kangemat hapet ja seedimiseks kulub 2-3 tundi. Praetud või rasvane toit seeduvad sellises happes 4 tundi. Kui nüüd juua toiduga koos suvalist vedelikku, siis maomahl lahjeneb, hape kontsentratsioon alaneb ning toit ei seedu, vaid hakkab roiskuma, kleepub jämesooleseinte külge ning ükski klistiir ei suuda seda sealt kõrvaldada. Kõik see imendub ja muutub rakkude lahutamatuks osaks. Sealt liigub saast juba maksa ning kehas tekibki 30-35% saastatus. Maksast liigub kõik see edasi kopsudesse, kus hakkab nappima hapnikku, seejärel tõukab süda selle veresoontesse, neerudesse ja liigestesse."
Professor soovitab inimestel õppida õigesti sööma: toitu tuleb mäluda seni, kuni see on süljest nii läbi imbunud, et polegi enam võimalik aru saada, mida te suhu panite. Sellises seisus liigub suutäis justkui õlitatult makku.
Enne söögiaegu peaks jooma päeva jooksul poolteist kuni kolm liitrit vett, küllastama organismi veega ning kõik hakkab tööle nagu kord ja kohus.

HAAVAPUHASTAJAT ON HAKATUD JOOMA
Professor Neumõvakin üllatab inimesi veel ühe soovitusega: tilgutada joogivee hulka 3% vesinikülihapendit. Teatavasti on seda seni tuntud ikka rohkem haavade desinfitseerija ja juuste pleegitajana, kuid Neumõvakin tugineb dr William Douglassi töödele ja soovitab seda sisse võtta.
"See on vajalik, et hakkaks tööle immuunsüsteemi kaitsemehhanism, mis tapab ja hävitab kõik meie organismi sisevaenlased. Vesinikülihapend toimib katalüsaatorina, mis käivitab kõik reaktsioonid. Ja mis kõige tähtsam: selle aine mõjul hakkab organism saasta ümber töötama ja väljutama."
Vesinikülihapendi seespidise tarvitamise vastu protesteerib ilmselt enamus meedikuid. On avaldatud kartust, et see võib kahjustada mao limaskesta ja liigeseid, uhtuda organismist välja kaltsiumi ja teha muud kurja. Neumõvakin tunnistab ühelt poolt, et see aine pole loomulikult imerohi, kuid samas ei jäta ka selle kiitmist.
"Vesinikülihapendit tuleb täpselt doseerida. See on tugev hapendaja, mille üleküllus on ohtlik eriti siis, kui organism on liiga saastunud, üle 30%.
Ülihapend küllastab kudesid hapnikuga ning sellises olukorras suudab organism võidelda igasuguse nakkusega, tugevdada immuunsüsteemi, leida kaitset vähi eest ja vabaneda depressioonist."
Professor soovitab järgmist ravikuuri: esimesel päeval lastakse 50 ml vee hulka 1 tilk 3% vesinikülihapendit ning juuakse 3 korda päevas 30 minutit enne või 2 tundi pärast söömist ära. Igal järgmisel päeval suurendatakse ülihapendi doosi 1 tilga võrra. Kui kogus on kasvanud 10 tilgani, tehakse 2-3 päevane paus ning edasi tarvitataksegi 10 tilka 3 korda päevas koos 50 ml veega. Kui tuntakse maos kõrvetust ja suureneb higieritus, tuleb 1-2 päeval vähendada ülihapendi kogust või katkestada vahendi tarvitamine, kuni ebameeldivad nähud on kadunud.
Tõele au andes soovitab Neumõvakin vesinikülihapendit juba viiendat aastat. Ta loodab salamisi, et ehk on just vesinikülihapend see organismi immuunreservide stimuleerimise vahend, mida on nii kaua otsitud.
"Paljud elatanud inimesed tarvitavad seda ja tunnevad end paremini. See võib aidata infarkti, oblitereeriva endarteriidi ja isegi insuldi korral. Mõni arst on tunnistanud, et tilgutab veeni glükoosi asemel hoopis tasapisi vesinikülihapendit, kuigi selleks pole õigust. Inimesed on terveks saanud, kuigi enne seda polnud keegi suutnud neid aidata".

KÕIK OLENEB TEIST ENDIST
Kuidas võtab professor Neumõvakin kokku oma tervise säilitamise õpetuse? "Kõige tähtsam on õppida kasutama loomulikke looduslikke mehhanisme ja suhtuda tervisesse õigesti. Teil peab olema oma tervenemissüsteem, mis sisaldab võimlemisharjutusi, toitumis- ja joomispõhimõtteid ja kaks korda aastas organismi puhastamist.
Kui muuta otsustavalt eluviisi, võib saada jagu igast haigusest, kaasa arvatud vähk. Üht kopsuvähi metastaasidega elatanud daami näiteks keelduti opereerimast. Ta muutis eluviisi ning nüüd, 80-aastaselt, ületas oma vanusegrupi pikamaajooksu maailmarekordi: jooksis ühtejutti poolteist tundi.
Tähtis on ka optimistlik häälestatus. Inimesel peab olema kõik korras, eriti kodus."

Välisajakirjanduse põhjal Rein Kaasik

28. nov 2006

Kõhulahtisus [Hiina tervishoiu saladused]

[Henry L. Bin "Hiina tervishoiu saladused"; lk. 234-236]

Kõhulahtisus

Kirjeldus
See on tavaline haigus, mida vist igaüks on tunda saanud. Kõhulahtisust iseloomustab sagenenud roojamine ning vesine ja vedel väljaheide. Võivad kaasneda ka kõhukrambid, iiveldus ja oksendamine.
Kõhulahtisus tuleb, kui sooled tõukavad väljaheidet edasi, enne kui vesi nendes jõuab kehas imenduda. See on keha moodus kiiresti vabaneda viirustest või bakteritest. Kõhulahtisus, eriti kui see on krooniline, võib keha toitainete reservi tühjaks tõmmata. See kurnab inimese ära, samal ajal nõrgendades tema immuunsüsteemi ja muutes ta vastuvõtlikuks teistele haigustele. Kaa suurendab see veetumise riski.

Sümptomid või märgid
Kõhulahtisuse tavalised sümptomid on valu alakõhus ja tungiv vajadus roojata, veri, lima või mäda väljaheites, kolm või rohkem roojamist päevas ja palavik.

Põhjused
Moodsa meditsiini järgi on kõhulahtisuse kõige tähtsam põhjus käärsoole viirusinfektsioon. Eriti kehtib see kroonilise kõhulahtisuse puhul. Teine põhjus on toiduallergia. Näiteks on mõned inimesed allergilised piimatoodetele, eriti piimale. Piima joomine põhjustab kõhulahtisuse. Ka pisikuid sisaldava töötlemata vee joomine võib põhjustada kõhulahtisust, mis ilmub 1-4 nädala pärast. Muidugi võivad seda alati põhjustada seedimatus, viirusnakkus ja emotsionaalne erutus. Ka on paljud ravimid osutunud kõhulahtisuse põhjustajaks. Siia kuuluvad antibiootikumid, kullaühendid, vererõhurohud, digitaalis, vähirohud ja isegi suures annuses C-vitamiin. Veel üks tavaline põhjus on toiduainete halb kombinatsioon. Paljud toiduained ei sobi omavahel. Näiteks ei lähe piim hästi apelsinimahlaga. Samamoodi ei peaks sööma ühel ajal banaane ja jamssi.
Traditsiooniline hiina meditsiin diagnoosib kõhulahtisust kui põrna ja mao qi-energia defitsiiti, mis halvendab keha võimet hoida ja konsolideerida jääkaineid.
Peamine oht, mida kõhulahtisus tervisele kujutab, on veetustumine. Kõhulahtisuse hoogude ajal ei ima jämesool kogu vedelikku, mida peaks. Kui kõhulahtisus kestab, saab rikutud keha elektrolüütide (naatrium ja kaalium) tasakaal, mis võib põhjustada tõsiseid meditsiinilisi probleeme.

Ennetamine ja ravimine
Dieet ja füüsiline hügieen on esimene kaitseliin kõhulahtisuse vastu. Kujundage endal harjumus enne sööki seebiga käsi pesta. Sööge ainult värskeid, hästi puhastatud toiduaineid. Vältige sobimatuid toidukombinatsioone ühe söögikorra ajal.

Looduslikud raviviisid
  • Vältige praetud, vürtsiseid või rämpstoite, mis tüsistavad kõhulahtisust.
  • Vältige alkoholi, mis on veetustav.
  • Vältige kohvi, piima, salateid ja puuviljamahlu, mis raskendavad kõhulahtisust.
  • Jooge puhast sooja vett nii palju, kui see magu ärritamata võimalik on. See on tähtis veetustumise ärahoidmiseks.
  • Lõigake veiseliha väikesteks tükkideks ja keetke riisiga umbes 30 minutit, kuni saate pudru. Lisage valmis pudrule veidi värsket ingverimahla. Sööge eineks.
  • Jooge sidrunimahla, millesse on lisatud pisut soola.
  • Jooge rohkesti sooja teed.
  • Valmistage karpkala murulauguga ja sööge.
  • Sööge tooreid rõikaid või jooge rõikamahla.
  • Sööge tooreid hikkoripähkleid.
  • Banaanid, õunad ja ananassid võivad kõhulahtisust kergendada ja peatada. Ka on banaanides rikkalikult kaaliumi, seega aitavad nad taastada elektrolüüte.
  • Lühiajaline paastumine on samuti efektiivne ravi. Laske kõhul puhata, esimesed 12 tundi jooge ainult selgeid vedelikke.
  • Keetke koos ingveriviilud, lahja veiseliha lõigud ja veidi riisi. Sööge eineks.
  • Hakake sööma kergeid toite järgmisel päeval, näiteks banaane ja riisiputru.
  • Keetke 15 grammi hakitud küüslauku vähese pruuni suhkruga. Jooge suppi mitu korda päevas, kuni tunnete end paremini.
  • Et kergendada nõrgast põrnast tingitud kõhulahtisust, hautage 30 grammi ginkovilja ja üks muna. Sööge seda kord päevas. (Nõrgast põrnast tingitud kõhulahtisus on omandatud haigus, mitte nagu halvast toidust põhjustatud puhang.)
  • Sööge üks kooritud krabi tühja kõhuga enne iga söögikorda.
  • Jooge tühja kõhuga kaks teelusikatäit riisiäädikat.
  • Praadige madalal kuumusel kolm tofukooki maapähkliõlis, lisage veidi soola ja riisiäädikat, siis keetke neid pisut aega. Sööge seda kord päevas.
  • Närige värsket ingverit või rüübake ingveriõlut. Tehke seda mitu korda päevas.
  • Praadige eraldi veidi aega mõned kuivatatud viigimarjad ja kuivatatud ingverit. Siis keetne neid koos. Sööge kolm korda päevas, et ravida kroonilist kõhulahtisust.
  • Praadige 30 grammi kuivi guajaave, keetke neid vees ja jooge. See kergendab kõhulahtisust lastel.
  • Keetke vees kaks kakiploomikooki koos 60 grammi riisiga. Sööge eine kõrvale kord päevas, nädal aega, et ravida kroonilist kõhulahtisust.
  • Keetke jamssi ja veidi ženženni pool tundi. Sööge jamss ja ženženn ning jooge leem, et ravida kroonilist kõhulahtisust.
  • Keetke kaks klaasi riisiveini 5 minutit, lisage pruni suhkrut ja jätkake keetmist veel 2 minutit. Jooge vein.
  • Paastuge vähemalt 8 tundi, aga jooge puhast sooja vett.
  • Hõõruge kõhtu mitu korda päevas, et tugevdada mao ja soolte funktsioone. (Vaadake 5. lisa.)
  • Mõjutage sõrmedega mitu korda päevas järgmisi akupunkte: Tianshu, Neiguan, Daheng, Taixi, Qihai, Shenmen, Zusanali, Fenglong, Nuxi, Wailaongong.
  • Zhongwan, Juue, Shangwan, Guanyuan ja Quchi. (Vaadake 7. lisa.)

14. sept 2006

Kõhukinnisus ["Kolmas Silm" 07.2006]

[Ajakiri "Kolmas Silm" 07.2006, lk. 23]

KÕHUKINNISUS

Kõhulahtisus on küll piinav ja ebameeldiv, kuid veelgi kahjulikum on kõhukinnisus. Selle terviserikkega võivad kaasneda iiveldus, pearinglus ja - valud. Kõhukinnisus on kahjulik ka sooleseintele, eriti pärasoolele, halbadeks tagajärgedeks võivad olla soolepõletikud ja hemorroidid.
Kõhukinnisuse vältimiseks sööge rohkem värskeid puu- ja aedvilju, pidage lugu merikapsast ja muudest mereandidest ning mäluge toitu hoolikalt. Jooge vett, milles on kaua keedetud otra või ploome. Väga efektiivsed on leotatud aprikoosid. Hästi mõjuvad kurgisoolvesi (segage 1 kl soolvee hulka 1 sl mett) ning soe hapukapsavedelik.
Kõhukinnisuse korral võite valmistada endale järgmise lahtisti. Pange sügavasse taldrikusse 2 viilu sidrunit või apelsini, 7 musta ploomi ja 4 datlit, valage peale sooja vett, et puuviljad oleksid kaetud, laske hommikust õhtuni valguse käes seista ja sööge see taldrikutäis viimase toiduna ära. Tehke nõnda 15-30 päeva. Samu marju võib süüa hommikueineks.
Kerge lahtistava efektiga on rukkileib, kibuvitsamarjad, karusmarjad, arbuus, peet ja humal. Soovitada võib veel viinamarja-, ploomi-, kapsa- ja peedimahla.

Kodune kõhukinnisuse ravi
  • Jooge enne magama heitmist 1 kl sooja puhastatud kibuvitsatõmmist.
  • Sööge tühja kõhuga 2 toorest koorimata õuna või 2 apelsini.
  • Väga kasulikud on keedetud peet ja peedikeedusega tehtud klistiir.
  • Keetke pool kilo viigimarju 30 minutit 1,5 l vees, jooge iga 2 tunni järel pool klaasi ja sööge lisaks 3-4 viigimarja.
  • Valage poolele kilole kuivatatud viigimarjadele ja mustadele ploomidele 3 l vett peale, keetke, kuni vett on järel veel 2,5 liitrit, jooge 100 g enne ja pärast sööki ning sööge mõned marjad ka ära.
Kõhukinnisuse vastu aitab mesi
  • Lahustage hommikul 1 kl toaleiges vees 1 sl mett ja jooge lonkshaaval tühja kõhu peale.
  • Pange aaloeleht 2 nädalaks külmikusse, pigistage sellest siis mahl välja, segage vahekorras 1:1 meega, hoidke külmikus ning võtke hommikul tühja kõhuga ja õhtul enne magamaminekut 1 sl, juues vett peale.
  • Tarvitage päevas 100 g mett, olles selle lahustanud õunamahlas või külmas vees. Jagage annus kolmeks ja jooge enne sööki.
  • Peenestage 150 g aaloelehti, valage peale 300 g kuuma mett, laske ööpäev tõmmata, soojendage, kurnake ning võtke hommikul ja tund aega enne lõunasööki 1 tl.