[Ajakiri "Tervendaja" 12.2006 lk. 20-21]
Keha peab saastast vabanema!Kummaliste põhimõtetega professor väidab, et haigusi ei olegi, ning soovitab tervise parandamiseks tilgutada joogivee hulka vesinikülihapendit."Olen ainus ametliku meditsiini kukutaja," kuulutab professor Ivan Neumõvakin kavalalt. Tegemist on erilise mehega, sõjaväearstiga, kes vastutas 30 aastat kosmonautide tervise eest, kuid keda nüüd peetakse Venemaa juhtivaks rahvameditsiini korüfeeks.
Professor Ivan Neumõvakin püüab panna alust uuele meditsiinisuunale, mis tugineb sellele, et iga inimene vastutab ise oma tervise eest ning oskab käsutada füsioloogilisi seaduspärasusi, millele organism allub. "Tänapäeva meditsiin ei taha neid seaduspärasusi tunnistada ega kasutada, kuid nendeta ei ole võimalik inimest ühestki haigusest terveks ravida."
Neumõvakin annab mõista, et paljudest tõbedest on õige lähenemise puhul võimalik ruttu vabaneda. Õnnetuseks on farmaatsiatööstus seotud suure rahaga ning lõviosa tervishoiuks ettenähtud vahendeid kulutatakse kallite ravimite ja aparaatide ostmiseks, kuigi hakkama saaks mitu korda odavamate võtetega.
Näiteks julgeb ta väita, et selliseid haigusi nagu hüpertoonia, diabeet ja Parkinsoni tõbi pole sisuliselt üldse olemas. Viimane on professori meelest üksnes haiguslik seisund, mis tuleneb mao ja seedetrakti väärtalitlusest.
"Haigete soolestik ei tööta, neil püsib kõhukinnisus 5-15 päeva. Organismi selline olukord on hullem kui Tšernobõli katastroof. Seni, kuni ei korrastu soolestiku talitlus, ei ole võimalik haiget tõhusalt tohterdada. Parkinsoni tõvest pole ametlik meditsiin kedagi terveks ravinud. Minu hoole all olnud parkinsonihaiged käivad aga juba 3-4 kuu pärast üksi turul, nende käed on lakanud värisemast."
Neumõvakin on valmis oma seisukohti tarmukalt kaitsma. Küsimusele, kuidas saab ta väita, et diabeeti pole olemas, kui kolmsada miljonit inimest maailmas kannatab selle all, et nende kõhunääre ei tooda insuliini, on tal vastus valmis: ei tegeldavat õige asjaga.
"Meil on loodud ühiskondlik organisatsioon, mis aitab kahe nädalaga diabeedist vabaneda. Vaja läheb ainult tund kehakultuuri päevas ja veel üht-teist... Saagem ükskord aru, et keha on nagu masinavärk, parem seda ise kõpitseda kui kannatada. Erilist tähelepanu peavad diabeetikud pühendama jalgadele. Lahendus oleks lihtne: õpetada suhkruhaigetele õppustel süsteem selgeks ja lasta neil omandatut kodus edasi teha. Me peame looma oma rakkudele inimlikud elamistingimused. Vaadake ringi, millega hellitatakse lapsi: šokolaad, mullijoogid ja muu niisugune kraam. Laps on 3-5-aastane, aga juba on tal diabeet. Me vajame ainult seda suhkrut, mis moodustub seedeprotsessi lõppproduktina. See, mida tänapäeval süüakse, tõstab kohe vere suhkrutaset ning kõhunääre peab pidevalt tootma insuliini. Ta on küll tubli töörügaja, aga kui kaua võib tema peal liugu lasta?"
Seda, et ka juba rinnalastel on avastatud diabeeti, kommenteerib professor järgmiselt.
"Titaeas avastatud diabeet on pärit emalt, kuid samas ei ole see pärilik. Pärilikke haigusi peale skisofreenia, hemofiilia ja alkoholismi ei olegi. Kui ema oli rase, sõi ta liiga palju ja lapsel on nüüd diabeet. Eelsoodumust tuleb muidugi tunnistada, kuid see ei ole määrav, kõik oleneb tingimustest. Kui laps elab samuti nagu vanemad (eluviis ja toitumine), siis on haigus kerge tekkima. Mul on tulnud puutuda kokku paljude diabeetikute peredega, kus see haigus on vanaemal, emal ja isal, aga lastel pole. Vanemad said aru, milles peitub viga, panid lapsed sportima ja end karastama, jooma vett ja närima porgandit, aga suhkur tuleb kõne alla ainult tähtpäevadel. Siis diabeedikartust pole."
SÜDA ASUB JALGADESNeumõvakin läheb šokeerimisega veel kaugemale, väites, et ka vähktõbe pole sisuliselt olemas. Vähk olevat vaid seisund, milleni inimesed on end ise viinud. Vähihaigete saastatus on ületanud taluvuse piiri ning professor võib selle viie minutiga biolokatsiooniraami või silma vikerkesta järgi kindlaks teha.
"Kui organismis on minu määrangu järgi saasta 35%, võib olla tegu haavandi või põletikuga, kui aga juba 36-37%, ei pruugi onkoloogilisi probleeme sel hetkel küll olla, aga homme või ülehomme need tulevad. Saasta sees ei suuda rakk normaalselt eksisteerida, vaid hakkab muteeruma. Kui selliste rakkude mass ületab kriitilise piiri, ei ole enam võimalik ahelreaktsiooni peatada. Tegu on metastaasidega."
Saastatusest vabanemise teid kirjeldades nimetab professor kõigepealt vett, mis võivat tänapäeva haigustest ravida vähemalt pooli.
"Inimesed on lakanud vett joomast, eriti eakad. Juua tuleb vähemalt kaks liitrit vett päevas. Puhas vesi on elektrolüüt, sellesse on talletunud energia ja informatsioon. Mitte asjata ei sõnunud külatohtrid vanasti vett: nad sosistasid õigeid sõnu, mis panid vee tööle. Info salvestub vette ja hakkab hiljem toimima. Kui inimene joob vett vähe, siis veri pakseneb ja süda ei jõua seda enam edasi tõugata."
Südame kohta ütleb Neumõvakin, et see asub piltlikult öeldes jalgades. Kõik sõltub kapillaaride seisundist. Kui veresooned töötavad halvasti ja süda ei suuda paksenenud verd tõugata, kuhjub see suurtesse veresoontesse ja vererõhk tõuseb.
"Miks töötavad kapillaarid halvasti? Sellepärast, et need paiknevad lihastes! Inimene ei saa kehalise tegevuseta kuidagi terveks jääda. Võimelda tuleb iga päev. Kui te ei raiska päevas poolt tundi kehalistele harjutustele, on see päev teile kadunud. Vanus ei mängi mingit rolli, kuid eakatele on see põhimõte vaieldamatult tähtsam. Mõistagi võib ette tulla ka pause: tähtpäevi ja väikest napsivõtmist... Miks mitte! Kuid pärast seda tuleb süsteem jälle paika panna."
JOOGE VETT ÕIGEL AJAL"Meditsiin on kõik koostisosadeks lõhkunud," kurdab eakas professor. "Kui vaadata inimest tervikorganismina, siis haigusi ei ole. Näiteks selline haigus nagu vitiliigo ravitakse organismi puhastades välja 2-3 kuuga."
Keegi ei risusta ju meelega oma organismi. Kust tekib siis ikkagi nii palju saasta? Neumõvakin toob näite.
"Kui mälute toitu halvasti ja neelate selle koos joogiga alla, siis teete kõik, et toit korralikult ei seeduks. Leib ja puder seeduvad poole tunni või tunniga ning maohappe kontsentratsioon ei pea selleks kõrge olema. Liha, kala ja muna nõuavad juba kangemat hapet ja seedimiseks kulub 2-3 tundi. Praetud või rasvane toit seeduvad sellises happes 4 tundi. Kui nüüd juua toiduga koos suvalist vedelikku, siis maomahl lahjeneb, hape kontsentratsioon alaneb ning toit ei seedu, vaid hakkab roiskuma, kleepub jämesooleseinte külge ning ükski klistiir ei suuda seda sealt kõrvaldada. Kõik see imendub ja muutub rakkude lahutamatuks osaks. Sealt liigub saast juba maksa ning kehas tekibki 30-35% saastatus. Maksast liigub kõik see edasi kopsudesse, kus hakkab nappima hapnikku, seejärel tõukab süda selle veresoontesse, neerudesse ja liigestesse."
Professor soovitab inimestel õppida õigesti sööma: toitu tuleb mäluda seni, kuni see on süljest nii läbi imbunud, et polegi enam võimalik aru saada, mida te suhu panite. Sellises seisus liigub suutäis justkui õlitatult makku.
Enne söögiaegu peaks jooma päeva jooksul poolteist kuni kolm liitrit vett, küllastama organismi veega ning kõik hakkab tööle nagu kord ja kohus.
HAAVAPUHASTAJAT ON HAKATUD JOOMAProfessor Neumõvakin üllatab inimesi veel ühe soovitusega: tilgutada joogivee hulka 3% vesinikülihapendit. Teatavasti on seda seni tuntud ikka rohkem haavade desinfitseerija ja juuste pleegitajana, kuid Neumõvakin tugineb dr William Douglassi töödele ja soovitab seda sisse võtta.
"See on vajalik, et hakkaks tööle immuunsüsteemi kaitsemehhanism, mis tapab ja hävitab kõik meie organismi sisevaenlased. Vesinikülihapend toimib katalüsaatorina, mis käivitab kõik reaktsioonid. Ja mis kõige tähtsam: selle aine mõjul hakkab organism saasta ümber töötama ja väljutama."
Vesinikülihapendi seespidise tarvitamise vastu protesteerib ilmselt enamus meedikuid. On avaldatud kartust, et see võib kahjustada mao limaskesta ja liigeseid, uhtuda organismist välja kaltsiumi ja teha muud kurja. Neumõvakin tunnistab ühelt poolt, et see aine pole loomulikult imerohi, kuid samas ei jäta ka selle kiitmist.
"Vesinikülihapendit tuleb täpselt doseerida. See on tugev hapendaja, mille üleküllus on ohtlik eriti siis, kui organism on liiga saastunud, üle 30%.
Ülihapend küllastab kudesid hapnikuga ning sellises olukorras suudab organism võidelda igasuguse nakkusega, tugevdada immuunsüsteemi, leida kaitset vähi eest ja vabaneda depressioonist."
Professor soovitab järgmist ravikuuri: esimesel päeval lastakse 50 ml vee hulka 1 tilk 3% vesinikülihapendit ning juuakse 3 korda päevas 30 minutit enne või 2 tundi pärast söömist ära. Igal järgmisel päeval suurendatakse ülihapendi doosi 1 tilga võrra. Kui kogus on kasvanud 10 tilgani, tehakse 2-3 päevane paus ning edasi tarvitataksegi 10 tilka 3 korda päevas koos 50 ml veega. Kui tuntakse maos kõrvetust ja suureneb higieritus, tuleb 1-2 päeval vähendada ülihapendi kogust või katkestada vahendi tarvitamine, kuni ebameeldivad nähud on kadunud.
Tõele au andes soovitab Neumõvakin vesinikülihapendit juba viiendat aastat. Ta loodab salamisi, et ehk on just vesinikülihapend see organismi immuunreservide stimuleerimise vahend, mida on nii kaua otsitud.
"Paljud elatanud inimesed tarvitavad seda ja tunnevad end paremini. See võib aidata infarkti, oblitereeriva endarteriidi ja isegi insuldi korral. Mõni arst on tunnistanud, et tilgutab veeni glükoosi asemel hoopis tasapisi vesinikülihapendit, kuigi selleks pole õigust. Inimesed on terveks saanud, kuigi enne seda polnud keegi suutnud neid aidata".
KÕIK OLENEB TEIST ENDISTKuidas võtab professor Neumõvakin kokku oma tervise säilitamise õpetuse? "Kõige tähtsam on õppida kasutama loomulikke looduslikke mehhanisme ja suhtuda tervisesse õigesti. Teil peab olema oma tervenemissüsteem, mis sisaldab võimlemisharjutusi, toitumis- ja joomispõhimõtteid ja kaks korda aastas organismi puhastamist.
Kui muuta otsustavalt eluviisi, võib saada jagu igast haigusest, kaasa arvatud vähk. Üht kopsuvähi metastaasidega elatanud daami näiteks keelduti opereerimast. Ta muutis eluviisi ning nüüd, 80-aastaselt, ületas oma vanusegrupi pikamaajooksu maailmarekordi: jooksis ühtejutti poolteist tundi.
Tähtis on ka optimistlik häälestatus. Inimesel peab olema kõik korras, eriti kodus."
Välisajakirjanduse põhjal Rein Kaasik
