KEHA KUI LABORATOORIUM
Vaatame lühidalt inimese tähtsamaid elundeid, mis aitavad meil toitu seedida ja toitaineid omastada ning keha kõige vajalikuga varustada. Need elundid on inimorganismi keemialaboratoorium.
Inimese toidu omastamise mehhanismi esimeseks osaks on hambad. Loodus andis meile hambad, et saaksime nendega toitu haugata ja peenestada, muuta see niisuguseks, et sülg ja seedemahlad saaksid toidule kergemini mõjuda. Mälumine muudab toidu vedelaks massiks, kust keha saab edukalt omastada toitvaid osi ehk toitaineid. Seda kõike me muidugi teame, kuid ei ole just palju inimesi, kes näitaks ka tegudega, et nad teavad, milleks neil on hambad! Tavaliselt neelavad inimesed toitu tervelt, nagu oleksid neil hambad ainult näitamiseks, s.t. käituvad, justkui oleks loodus varustanud inimese nagu kana puguga, mille abil saab allaneelatud toitu hiljem, pärast söömist peenestada. Tuleb meeles pidada, et loodus on andnud meile hambad siiski kindlaks otstarbeks ja kui ta oleks tahtnud, et neelaksime toidu närimata alla, oleks ta meile tõesti pugu loonud. Edaspidi peatume hammastel pikemalt, sest nende õige kasutamine on hatha-jooga põhimõtetega tihedalt seotud.
Järgmised tähtsad elundid on süljenäärmed. Neid on kuus. Neli neist asuvad keele all, kaks aga põskedes kõrvadest eespool, üks kummalgi pool. Nende tähtsaim funktsioon on sülje eritamine, mis vajaduse korral läbi arvukate pooride suu erinevatesse kohtadesse välja voolab ja läbinäritava toiduga seguneb. Kui toit on korralikult peeneks näritud, seguneb see süljega paremini. Sülg teeb toidu pehmeks ja kergendab selle mälumist ning neelamist, aga tegelikult ei ole see sülje kõige tähtsam funktsioon. Sülje tähtsaim funktsioon on selle keemiline toime, mis seisneb toidus sisalduva tärklise muutmises suhkruks. See on aga seedeprotsessi esimene etapp.
Kõik teavad, et süljel on sellised omadused, aga kas enamus inimesi ikka sööb nii, et nad annavad süljele võimaluse neid omadusi täies ulatuses näidata? Tavaliselt neelab inimene toidu pärast lühikest mälumist peaaegu tervena alla ja takistab sellega looduse kavatsusi, kuigi see on andnud talle niisuguse imelise mehhanismi. Aga loodus võtab ikka oma ja tema kavatsuste ignoreerimise ning täitmata jätmise eest tasutakse kätte, sest ta peab kõik meeles.
Räägime veel inimese ustavast sõbrast keelest.
Keelel on organismi toiduga varustamisel väga tähtis osa. Peale mehaaniliste liigutuste, millega see aitab toitu pöörata ja abistab neelamisel, on keel veel inimese tähtsaimaks maitsmiselundiks, aidates kriitiliselt hinnata söödava toidu omadusi ja kvaliteeti.
Kuna me ei kasuta sageli oma hambaid, süljenäärmeid ja keelt nii, nagu vaja, ei saa need elundid meile ka kõiki oma häid omadusi näidata. Kui me neid usaldaksime ja pöörduksime tagasi normaalse ning terve söömisviisi juurde, näeksime rõõmu ja rahuldustundega, et toidu omastamise elundid õigustavad nendele osutatud usaldust. Nad on meie head sõbrad ja teenrid, aga neid tuleb usaldada. Ainult siis on nad oma ülesannete kõrgusel.
Kui toit on korralikult peeneks näritud ja süljega niisutatud, läheb see kõri kaudu makku. Kõri alumise osa ehk neelu lihased tõmbuvad laineliselt kokku ja sunnivad toiduosakesi allapoole liikuma. Seda protsessi nimetatakse neelamiseks. Toidu suhkruks ja glükoosiks lagunemine, mis algas sülje mõjul suus, jätkub, kui toit on kõris. Kui see makku jõuab, on protsess juba peaaegu lõppenud.
Magu on kott, millesse mahub umbes üks liiter või veidi rohkem mälutud toitu. Toit jõuab makku vasakult, just südame alt, lahkub aga maost paremalt poolt ja läheb läbi väikese ava, maolukuti, soolestikku. Maolukuti on oma ehituselt selline, et laseb toidul maost ainult väljuda, kuid ei võimalda sellel enam tagasi tulla.
Magu on nagu suur laboratoorium, kus toitu töödeldakse keemiliselt ja muudetakse nii, et pärast seedimisprotsessi lõppu saab organism eraldunud toitained endasse imeda ja saata verre, mis kehas ringleb. Toitained taastavad ja tugevdavad kõiki elundeid ja kehaosi.
Mao sisepind on kaetud õhukese limaskestaga. Selles on väga palju tibatillukesi näärmeid, mille ümber on põimunud üliõhukeste seintega kapillaarveresoonte võrk. Need näärmed toodavad vedelikku, mida nimetatakse maomahlaks. Maomahl on tugeva lahustava toimega kibeda maitsega vedelik, mis lahustab toidu lämmastikühenditest koosnevat osa. See mõjub tugevasti ka suhkrutele (glükoosile), mida, nagu öeldud, toodetakse sülje abiga toidus sisalduvatest tärklisainetest. Maomahlas on keemiline aine pepsiin, mis on mõjus muundaja ja mängib toidu seedimisel peaosa.
Normaalse terve inimese magu toodab ööpäeva vältel umbes ühe liitri maomahla, mis kulub tema poolt söödud toidu seedimiseks. Söögikõrist makku jõudes seguneb söödud toit maomahlaga.
Siis hakkab magu tegema liigutusi, mis sunnivad toitu maos liikuma ja pöörlema, kuni maomahl on toiduga segunedes kõik selle osakesed korralikult läbi immutanud.
Kui magu on sobiva toidu seedimisega harjunud ja tööks hästi ette valmistatud ning kui toit on süljega hästi niisutatud ja põhjalikult läbi mälutud, töötab magu ideaalselt. Kui aga toit ei ole makku jõudes selleks ette valmistatud või on korralikult läbi närimata, tekivad probleemid. Siis hakkab toit selle asemel, et maos seedida, käärima ja mao sisu muutub riknenud, lagunevaks massiks. Kui inimesed vaid suudaksid kujutleda, milline solgiauk neil sel juhul maos tekib, loobuksid nad õlgu kehitamast ja rääkijat kahtlustavalt kuulamast, kui juttu tuleb tervest ja normaalsest toitumisest.
Käärimine ja lagunemisprotsess, mille on tekitanud ebanormaalne toitumine, muutub küllalt sageli krooniliseks. Siis ilmnevad inimesel haiguse sümptomid, mida nimetatakse düspepsiaks, seedehäireteks või mingiks muuks sarnastes haigusteks.
Maomahlaga segatud, läbi mälutud ja peenestatud toidumass väljub maost selle paremal küljel asuva ava kaudu ja jõuab soolestikku.
Soolestik on torukujuline väänlev (et võimalikult vähe ruumi võtta) kanal, mille pikkus on kuus-seitse meetrit. Soolte seinad on kaetud limaskestaga. Suurem osa soolte siseseintest on kaetud kurrutatud ristivoltidega, mis kogu aeg teevad väikseid liigutusi, toitu edasi-tagasi liigutades ja selle edasiliikumist reguleerides. Nii imenduvad toitained paremini. Limaskesta sametisus tekib arvukatest mikroskoopilistest näsakestest, mis teevad selle sarnaseks luuderohu lehe pinnaga. Neid nimetatakse mao "ripsmekarvadeks" ja nende tähendust ning funktsioone vaatame hiljem.
Soolestikku jõudes segatakse toit vedelikuga, mida nimetatakse sapiks. Sapp, mida toodab maks, koguneb erilisse kotikesse, sapipõide. Päevas kulub maost soolestikku saabuva toidu immutamiseks umbes pool liitrit sappi. Sapp aitab toitainetel veresoontesse imenduda, väldib toidu lagunemist sel ajal, kui see läbib soolestikku ja neutraliseerib ka maomahlas sisalduvat hapet, mis selleks ajaks on oma osa seedimises täitnud.
Pankrease nõre tuleb pankreasest ehk kõhunäärmest, mis on otse mao all. Selle seedemahla osa ülesanne on mõjutada rasvaineid ja aidata neil võrdselt teiste toitainetega imenduda.
Kõhunäärme mahla tekib päevas pool kuni kolmveerand liitrit.
Sajad tuhanded tillukesed karvakesed soolestiku sametisel pinnal liiguvad kogu aeg laineliselt soolestikus liikuva pehme, poolvedela toidu sees. Karvakesed imevad endasse toitaineid, mis asuvad seeduvas toidus ja viivad need organismi. Sooltes laguneb toitainete lahus kolmeks eraldiolevaks koostisosaks:
1. valguosakeste seedimisel tekkivaks peptooniks,
2. rasvade emulsiooniks,
3. glükoosiks, mis moodustub toidus sisalduvatest tärklistest.
Suuremalt osalt jõuavad need toitainelahused verre, kus nad
muutuvad selle osaks, seedimata toit aga läheb klapi kaudu, mis meenutab trappi, jämesoolde. Sellest räägime edaspidi.
Toitainete neeldumine on protsess, mille käigus toidu seedimisel toidust eraldunud toitained imenduvad verre ja lümfisoontesse. Vesi ja seedimise ajal tahkest toidust eraldunud vedelikud imenduvad väga kiiresti ja suunatakse veenide kaudu maksa. Peptoon ja glükoos satuvad soolestikust kägiveeni. Toitaineterikas veri jõuab südamesse, läbides enne seda maksa, kus toimub protsess, millest räägime edaspidi.
Toitained, mis jäävad soolestikku pärast seda, kui peptoon ja glükoos on maksa suunatud, imenduvad samuti ja jõuavad läbi lümfisoonte ning rinnaläbivoolu pikkamööda verre, nagu järgnevalt kirjeldatakse.
Vereringet käsitlevas peatükis selgitame täpsemalt, kuidas veri kannab kehas toidu seedimisel sellest eralduvaid toitaineid kõigisse kehaosadesse laiali, jaotades neid igale koele, rakule ja elundile. Toidu mõjul muutuvad need tugevamaks, paranevad ja taastuvad, see protsess aga võimaldab kehal ka kasvada ja areneda.
Maks toodab sappi, mis jõuab soolestikku. Peale selle säilib maksas aine, mida nimetatakse glükogeeniks ja mis moodustub maksas sinna kägiveeni kaudu tulevatest toitainete mahladest. Glükogeen koguneb maksa ja muutub seal toidu seedimise vaheaegadel glükoosiks, mis sarnaneb viinamarjasuhkrule. Kõhunääre toodab kõhunäärmemahla, mis satub soolestikku, kus mõjutab peamiselt rasvaineid.
Neerud asuvad inimese vööpiirkonnas, soolestiku taga. Neid on kaks ja nad meenutavad kujult tammetõrusid või ubasid. Neerud puhastavad verd, eraldades sellest mürgist ainet, mida nimetatakse uriiniks ja ka teisi kahjulikke aineid.
Neerude poolt toodetud vedelik laskub kahte ureetrit mööda alla põide. See vaagnapiirkonnas asuv elund on uriinimahuti. Uriin on vedelik, mis viib organismist välja sinna kogunenud laguaineid.
Enne peatüki lõpetamist juhime veel lugeja tähelepanu sellele, et kui toit jõuab makku ja soolestikku korralikult läbi närimata ja süljega segunemata, s.t. kui süljenäärmed ja hambad ei täida neile pandud ülesandeid, takerdub seedeprotsess ja magu pole võimeline oma ülesannet täitma. Mao ja soolestiku mahlade imendamismehhanism peab kogu aeg midagi imendama, sest see on tema ülesanne. Kui kohast materjali pole, hakkab see imendama soolestikus käärivat riknevat toitu ja selles sisalduvaid mürgiseid aineid ka verre viima.
Veri kannab kahjuliku materjali kõigisse kehaosadesse, kaasa arvatud aju. Pole midagi imestada, kui inimesed kurdavad siis peavalu, ärrituvust jne. See on enesemürgitamise tagajärg.
