NÄLG JA SÖÖGIISU
Nagu juba öeldud, on näljatunne ja söögiisu kaks inimorganismi täiesti erinevat ilmingut. Näljatunne on organismi normaalne toidunõue, söögiisu aga loomuvastane soov õgida. Nälga võib võrrelda terve lapse roosade põskedega, söögiisu aga moedaami värvitud näoga. Samal ajal kasutab enamus inimesi mõlemaid sõnu nii, nagu tähendaks need üht ja sama. Vaatame, mille poolest need erinevad.Väga raske on tavalisele inimesele seletada erinevust nende kahe asja vahel, sest enamus inimesi on praeguseks suutnud oma loomuliku, instinktiivse näljatunde söögiisu abil lämmatada, kuna nad pole palju aastaid tundnud nälga ja on unustanud, mida see tähendab.
Aga kirjeldada tunnet, mida inimene ei suuda mälestuste abil oma mälust esile kutsuda, on küllaltki raske.
Kaasaegne tsiviliseeritud inimene arvab, et nälg on söögiisu tekitaja, söögiisu aga nälja tagajärg. Seetõttu kasutatakse mõlemat sõna täiesti valesti. Näiteid selle kohta:
Janu. Igaüks teab, mis on terve, loomulik janu, mis nõuab lonksu külma vett. Janu tuntakse suus ja kurgus ning janu saab kustutada ainult vedelikuga, mille on selleks määranud loodus - külma veega. Niisugune loomulik janu sarnaneb näljaga.
Aga mõelge, kui palju erineb loomulik janu soovist juua tass kohvi või teed, viskit soodaveega või mõnda teist neist paljudest jookidest, millega kustutatakse janu restoranides! Sama palju, kui erineb janu soovist juua kann õlut, klaas mingit joovastavat või muud jooki, erineb ka nälg söögiisust.
Mõnikord kuuleme, kuidas keegi ütleb, et soovib "elu eest" juua klaasi viskit või soodavett. Kui sellel inimesel oleks tõesti janu, sooviks ta saada klaasi külma vett. Just vesi aitaks tal janu kustutada. Aga niisuguse inimese janu, kes on harjunud soovima viskit soodaveega, vesi ei kustuta. Miks? Lihtsalt sellepärast et jooja ei tunne loomulikku janu, vaid soovi, isu, mis on tegelikult rikutud maitse tagajärg. Kui teil on isu millegi järele, siis tekkis teil kunagi teatud harjumus, mida tuleb nüüd rahuldada.
Selliseid inimesi jälgides panete tähele, et kui neil on tõesti janu, soovivad nad mitte soodavett, vaid kõige harilikumat puhast vett. Isu on külgeharjunud komme süüa või juua midagi kunstlikku või ebanormaalset ja sellel pole midagi ühist tõelise nälja või januga.
Inimene harjub ka tubaka, alkoholi, oopiumi, morfiumi, kokaiini või mõne muu meelemürgiga. Kord omandatud isu millegi niisuguse järele muutub mõnikord teistest instinktidest tugevamaks ja inimene võib isegi surra selle nõrkuse kätte, sest raiskab kogu oma raha jookide või narkootikumide peale.
Loomad tunnevad tõelist nälga, kuni inimene ei riku nende maitset, meelitades neid küpsiste või muude asjadega. Ka laps tunneb loomulikku nälga, kuni teda täiskasvanute poolt ei rikuta. Siis aga asendub lapse loomulik nälg omandatud isuga. Isu toimimise aste oleneb sellest, kui rikkad on lapse vanemad; mida rikkamad nad on, seda kiiremini tekib lapsel vale isu. Vanemaks saades aga kaob aastatega täielikult isegi mälestus sellest, mida tähendas tõeline nälg.
Mõnikord tekitavad füüsilised harjutused, füüsiline töö värskes õhus või elu keset loodust ka kaasaegsel inimesel füüsilise nälja tunde ja siis söövad nad niisuguse mõnuga, mida pole enam aastaid tundnud.
Kord jutustati ajalehes rikaste inimeste seltskonnast, kes sattus jahiga lõbusõidul olles laevaõnnetusse. Neil tuli tervelt üheksa päeva elada poolnälgides inimtühjal saarel. Kui nad lõpuks leiti, olid nad palju tervemad kui enne. Põsed olid punased, silmad särasid ja kõik olid tagasi saanud looduse kallihinnalise kingituse tunda tervet, loomulikku nälga. Mõned neist olid aastaid kannatanud düspepsia tõttu, aga kümnepäevane paast ravis neid nii sellest kui ka teistest sarnastest haigustest terveks. Kuna nad olid kogu aeg näljas, vabanesid nende organismid mürgistest ja kahjulikest ainetest.
Loomulik nälg, nagu ka loomulik janu annavad ennast tunda suuõõne lihaste ja kurgu kaudu. Kui inimene on näljane, tekitab mõte või mälestus toidust suus, kurgus või süljenäärmetes omapärase tunde. Nende kehaosade närvides tekib näljale iseloomulik tunne, näärmetest hakkab erituma sülge ja kogu see kehapiirkond näitab soovi rakenduda. Magu ei avalda tavaliselt mingeid sümptoome ja ei anna ennast mitte kuidagi tunda. Inimesel tekib lihtsalt tahtmine süüa midagi toitvat. Mingit tühjustunnet maos samal ajal ei ole. See sümptoom on iseloomulik just isule, mis nõuab, et jätkuks kord omandatud harjumuse järgi toimimine.
Sageli kuuleme, kuidas inimene imestab, miks keegi teine ei suuda talle valmistada niisugust sööki, nagu kunagi tegi ema. Miks? Sellepärast, et nälja asemel tunneb ta nüüd ebaloomulikku isu ja muidugi ei tunne ta siis toidust mõnu - sellest hetkest peale, kui ta sööb isu tõttu, s.o. toimib omandatud harjumuse järgi.
Lugejat võib öeldu imestama panna ja ta võib-olla ei mõista, mida sellel kõigel on tegemist hatha-joogaga. Asi on selles, et joogi võitis enda isu ja laseb ilmneda ainult näljal. Seetõttu tunneb ta igast söödud suutäiest mõnu. Isegi tükk kuiva leiba pakub talle rahuldust. Joogi sööb nii, nagu tavaline inimene ei oska süüa ja olemata gurmaan või askeet tunneb ta söögist tõelist mõnu, sest kõik tema söögid on vürtsitatud parima ja pikantseima soustiga - näljaga.
