9. okt 2005

Toitumine [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 19-21]

TOITUMINE
Inimkehas toimub lakkamatu muutumine ja uuenemine. Luude, lihaste, kudede, rasvade ja vedelike, näiteks vere rakud kuluvad pidevalt. Erituselundid viivad need kehast välja ja inimkeha laboratooriumis luuakse samal ajal kogu aeg kulunute asemele uusi keharakke ning asendatakse riknenud materjal uuega.
Inimese füüsilist keha ja selle toimimismehhanismi võib võrrelda taimega. Mis sunnib seemet idanema, võrsuma, õitsema ja hiljem vilja kandma, lõpuks aga kasvatama seemneid? Vastus on lihtne: värske õhk, päikesevalgus, vesi ja toitev pinnas. Sedasama on vaja ka inimese füüsilisele kehale: puhast õhku, päikest, vett ja toitu. Õhust, päikesevalgusest ja veest räägime järgmistes peatükkides, siin aga vaatleme esmajoones toitumist.
Tervist, jõudu ja elutahet annab kehale ja ka kõigile selle osadele pidev materjali uuenemine. Kui keha uuenemine peaks lakkama, järgneb surm. Kulunud ja hävinenud keharakkude taastamine on organismi esmavajadus.
Hatha-jooga filosoofias on toidusse suhtumise nurgakiviks sanskritikeelne sõna, mida saabki tõlkida kui "toitumine".
Joogafilosoofia põhjal peab toit tähendama kõigepealt toitumist, teiseks toitumist ja kolmandaks toitumist. Toitumine on tähtis!
Paljude lääne rahvaste arvates on joogaõpetuse ideaal hale, pool-kurnatud, nälginud olevus. Nende arvates mõtlevad joogid söögist nii vähe, et saavad selleta terveid päevi hakkama. Paljud oletavad, et joogid loevad toitu enda "vaimse" natuuri jaoks liiga "materiaalseks" . Ekslikumat arvamust ei saa üldse olla. Joogi, kes tunneb hästi hatha-jooga filosoofiat, loeb õiget toitumist esmajärgulise tähtsusega asjaks, mida tal tuleb pidevalt oma keha heaks teha. Ta hoolitseb alati vajalikul kombel toidu eest, jälgib, et keha saaks kulutatu ja hävinu asemele pidevalt uut materjali.
Joogi pole tõesti oma kõhu ori ja tal puudub kalduvus õgida või maiustada. Vastupidi, niisugust rumalat käitumist peab ta naeruväärseks. Ta sööb lihtsat toitu, teades, et saab seda tehes kõhu täis, tarvitamata seejuures kahjulikke aineid, mis sisalduvad peentes roogades, mida söövad inimesed, kes ei tunne söögi tõelist väärtust.
Hatha-jooga õpetus ütleb: "Inimest ei toida mitte see, mida ta sööb, vaid see, mida ta sellest toidust omastab". Vanas ütluses on varjul terve maailma tarkus, kõige selle tuum, millest on räägitud paljudes tervist käsitlevates raamatutes.
Järgnevas tutvustame joogide meetodit, mis õpetab, kuidas saada minimaalsest hulgast toidust kätte maksimaalne hulk toitaineid. Joogide meetod on kesktee kahe vastandliku lääne kooli, nimelt "õgardite" ja "askeetide" vahel, kelledest kumbki kuulutab valju häälega oma uskumuse eeliseid ja teeb vastassekti maha.
Joogide toitumisteoorial pole negatiivseid külgi, mis oleks seotud halva või sobimatu toiduga ehk õgimisega, sest need küsimused on muistsete joogide esiisade poolt, kelle nimed on kahjuks selle õpetuse praeguste järgijate poolt peaaegu unustatud, juba palju sajandeid tagasi lahendatud.
Kordame veel kord, et hatha-jooga põhimõtted ei poolda nälgimist, vaid vastupidi, õpetavad, et kellegi keha ei saa olla tugev ja terve, kui inimene ei abista seda toitva, tervisliku toiduga, mida organism suudab edukalt omastada. Paljude nõrkade ja närviliste inimeste halva tervise põhjuseks on just see, et nad toituvad halvasti või sobimatult.
Peab märkima, et hatha-jooga eitab naeruväärset teooriat, nagu paraneks toidu omastamine siis, kui inimene neelab ebaloomulikult suure hulga toitu. Jooga ei näe õgimises midagi head peale räpase sea iseloomujoonte ilmnemise, mis kultuursele inimesele ei sobi.
Joogide arvates peab inimene sööma, et elada, mitte ei ela selleks, et süüa.
Joogi on pigem epikuurlane kui maiasmokk, kuna ta suudab oma toitu süües kultiveerida loomulikku ja normaalset maitset. Ta kustutab nälga lihtsate roogadega, mida ei saa aga öelda nende kohta, kes armastavad kogu aeg süüa suure koguse peeneid toite. Süües selleks, et oma keha toita, tunneb joogi sellest neile inimestele tundmatut mõnu, kes lihtsaid toite ei söö.
Järgmises osas räägime näljast ja söögiisust, mis on kaks täiesti erinevat asja, kuigi enamus inimesi peab neid üheks ja samaks.