[Gunnar Aarma "Saada õnnelikuks"; lk. 281-286 ]
KOKKUVÕTVALT
Aegade algusest on inimintellekt otsinud lahendust säärastele probleemidele nagu haigused, vaesus, sõjad, viletsus ja igat liiki konfliktid. On püütud leida praktilisi võtteid kannatuste likvideerimiseks ja kestva rahu jaluleseadmiseks. Probleemide tähtsus, millega me tänapäeval kõikjal kokku puutume, nõuab kogu meie harjumuspärase mõtlemise täielikku revideerimist ja põhjalikku ümberhindamist. Tuleb püüda õigesti lahti mõtestada inimsoo minevikku ja arengu väljavaateid. Tõenäoliselt on kogu meie tsivilisatsioonile tarvis anda hoopis uus suund. Tsivilisatsiooniga koos tuleb muuta väljakujunenud elulaadi, et hoiduda lõplikult degenereerumast (mandumast).
Vähktõbi ja südamehaigused koos psüühiliste häiretega, mis tänapäeval on ülekaalus, sümboliseerivad läbi ja lõhki suunda, mis ähvardab kogu inimkonda.
Vähktõbi, südamehaigused ja paljud muud on põhjustatud inimeste teadmatusest. Puudub arusaamine inimkonna eesmärkidest. Suhtutakse valesti ellu, loodusesse ja Kõiksusesse. Kui oleme suutelised avastama põhimõtted, mis on aluseks kogu rikkumata loodusele (mille hulka me ju ise samuti kuulume) ja rakendama neid põhimõtteid oma igapäevases elus, olemegi leidnud lahenduse bioloogilise degenereerumise kriisile. Et see lahendus oleks põhjalik ja kauakestev, tuleb neid põhimõtteid rakendada mitte ainult bioloogilises keskkonnas, vaid ka psühholoogia, sotsioloogia, filosoofia ja vaimsuse valdkonnas.
Õige mõtlemine moodustas meie heaolust ca 70%. Toitumisele, hingamisele ja küllaldasele liikumisele jäi ca 30%. See aga ei tähenda, et viimaste osakaal oleks väike või tähtsusetu. Paljudel juhtudel saavadki otsustavaks mõned protsendid, kas jääme haigeks või mitte. Või siis selle, et haigus hakkaks taanduma. Oletame, et suudame mõelda 60% õigesti. See tagab meie heaolu 42% ulatuses (70%-st 60%). Seega, et meie heaolu oleks 50% ja rohkem, peame lisa saama toitumisest, hingamisest, liikumisest.
Mõtlemise kordaseadmine on kõige keerulisem. Selle korrasolemise üks hea kriteerium seisneb selles, et me oma mõtetes tegeleksime oma asjadega, mitte aga ei muretseks pidevalt oma kaasinimeste tegemiste ja tegematajätmiste pärast. Õige toitumise, õige hingamise ja küllaldase liikumise paikapanemise kriteeriumid on selgesti piiritletud.
Peame hoidma oma keha puhta ja vaba kõigest, mis meid mürgitada võiks ja mida organism ei vaja. Peame ennast karastama tervislike eluviisidega ning veeprotseduuridega, nagu vannid, dušid, karastusšokid, naha harjamine kuivalt, päikesevannid, ujumine, aerutamine, matkamine, jooksmine, jalgrattasõit, suusatamine, kandes seejuures hügieenilist, õhku läbilaskvat riietust. Sääraselt toimides võime saavutada peaaegu täieliku immuunsuse infektsioonhaiguste suhtes.
Rahvad, kes toituvad valesti, põhjustavad endale seeläbi kannatusi. Teistel, kes õigesti toituvad, jäävad need kannatused ära. Toit on aegade jooksul mõjutanud kultuuri ja tsivilisatsiooni arengut ja inimese mõtlemist. Nagu kõik degenereerivad haigused, on vähktõbi peamiselt vale toitumise ja vale elulaadi tulemus, mis pole kooskõlas ümbritseva keskkonnaga. Jälgides mitmesuguseid teooriaid vähktõve tekke kohta, tundub, et teadlased on takerdunud läbipaistmatusse tihnikusse. Ühed väidavad, et see haigus on päritav, teised, et süüdi on kahjulik kiirgus ja keskkonna saastatus, kolmandad - põhjuseks on viirused ja mikroorganismid, neljandad süüdistavad psühholoogilisi ja psühhosomaatilisi tegureid.
Siiani on vähi tekkepõhjusi uuritud mikrobiootika seisukohast. Kuidas oleks, kui asuks probleemi kallale makrobiootika lähtealustelt? Universumi kord ja temas toimuvate perioodiliste muutuste seaduspärasus tuleb lahti mõtestada aatomi tuumast kuni galaktikate tasandini. Sellelt seisukohalt tuleb analüüsida rahvaste ja kultuuride tõuse ja langusi ning jälgida inimeste bioloogilist degeneratsiooni või õitsengut olenevalt nende toitumisest ja elukeskkonnast.
Elame tegelikult hingetõmbeid ning igal on neid kindel arv. Mida säästvamalt oma hingetõmbeid kulutate, seda aeglasemalt vananete, olete tervemad. Ööpäeva jooksul võiks hoida 2 tundi pulssi 150-l, üle 40-aastane 130 peal. See võrdub 10 km kiiret sörki. Selle 2 tunni jooksul võiks ka ujuda, suusatada, intensiivselt võimelda.
Ülejäänud aeg, need 22 tundi, püüdke hingata harva ja pealispindselt. Ärge ajage segamini joogide hingamist ja hingamisharjutusi hingamisega, mis peaks olema kasutusel igapäevaelus. Joogahingamise praktiseerimiseks oleks vajalik õpetaja pidev juhendamine. Ärgates peaksime jälgima esimest hingetõmmet - püüdke tabada see hingetõmme, mõeldes, mis mul täna teha tuleb. See peaks olema viimse mõtteni positiivne. Kui midagi kehva meenub, püüdke seda analüüsida.
Keskmine inimene hingab 15-17 korda minutis. Viige see viiele korrale: 4 sekundit sisse, 8 sekundit peetuseta välja. Kui see õnnestub, olete oma emotsioonidest vabad.
Üldse võiks olla rohkem arvastust kõigi olendite, kivide ja taimede vastu. Kui seda tunned, on turvalisem elada.
Abi saab ka, kui muretseda endale kasett veevulinaga - selle kuulamine võtab olemise kergemaks. Või istuge vanniservale ning jääge kuulatama kraanivee sulinat. Mõnedki lihtsad asjad aitavad rohkem, kui arvame.
Kui tulete töölt ja olete riided seljast võtnud, istuge väikesel pingil, selg ette painutatud ja parem käsi vasakus peos. Nii kuus minutit. Sellega olete end lõdvestanud ja puhastanud töistest ning välispingetest, et alustada mõnusat kodust suhtlemist.
Oma psüühikaga on kõige raskem toime tulla ning sel puhul võiks aidata ka merekaldal, veepiiril paljajalu käimine, sest siis on kontakt maa, vee ja õhuga.
Kui päike paistab, oleme kontaktis ka tuleelemendiga.
Et olla harmoonias loodusega, peaks inimene igapäevaselt saama kontakti looduse elementidega: see maandab pingeid ja laeb meid uue energiaga.
Ja kui me nõnda oma osaduse Kõiksusega olema paika pannud, väheneb stress ja võime nautida elu.
Kogu see neurootiline elamistempo - me ei saa seda suurt muuta ning meist ta ei olene. Me peaksime laskma tal omapead minna.
Me ei tohiks lasta end häirida teiste inimeste õpetustest, vaid tegelema rohkem endaga, oma kodu ja lastega (ent kui lapsed on täiskasvanud, mitte sekkuma nende ellu). Kui kõik eestlased hoolitseksid oma arengu eest ja jätaksid teiste närimise, muutuks kogu elu paremaks.
On tähtis, et igaüks peaks silmas positiivsust. Nii on võimalik saavutada tasakaal. Ja kui selle oleme saavutanud, ongi õnn käes. Tasakaal ning õnnetunne võiksid olla meie eesmärk.
Õige eluviisi peab igaüks ise leidma, aga otsimata see ei tule. Teisalt areneb ju inimene vaid kannatades. Muud võimalust pole, kui oleme sellel arengutasemel, et ise endale kannatusi ei oska valida. Aga kes ise kannatab, ei tohi teisi õpetada.
Need on siis mõned nipid, mida võiks kasutada. Ometi on elu ju midagi nii ilusat, millest on hetkegi kahju kaotada. Kui inimene ei leia, et elu on elamisväärne ega ole õnnelik, siis ta lihtsalt ei ela õigesti.
