ARMASTUSE PARASITAARNE TEOORIA
..........................................................................................................
Keemiateaduste kandidaadi N.Veletski intervjuu akadeemik LEV LOBOTOMOVIGA tõlkis ajakirjast "Химия и жизнь" Ivari Vee.
..........................................................................................................
Viimasel ajal töötate te inimese kiindumuse parasitaarse teooria kallal. Rääkige palun, mis on selle teooria mõte?
Jah tõesti, inimese kõrgemate tunnete aluseks olev parasitaarsuse fenomen, on tänaseks juba küllalt põhjalikult uuritud ja tänu meie instituudis tehtud unikaalsetele katsetele, võib seda lugeda teaduslikuks faktiks. Asja mõte on siin järgmises. Kui te teise inimesega suhtlete, moodustub teie peaajus selle inimese kujutus, kehatu, kuid täiesti reaalne. See oleks nagu objekti peegeldus teie mõtetes, tunnetes ja hinges. Kui inimene meeldib teile, kui te temaga tihti kohtute ja, mis peaasi, temast pidevalt mõtlete, hakkab see kujund teisse sööbima ja justkui keha omandama. Teiste sõnadega muutub see kujund, kasutades teie mõtteid ja tundeid, materiaalseks. Jah, olles esialgu ideaalne transformeerub see materiaalseks!
Siin on mõned faktid. Meie kaalumistulemused näitavad, et üksik inimene kaalub umbes 5-10% vähem, kui inimene kellel on tõsine kiindumus. See tõestab küllalt selgelt, et "kiindunul" toimub kiirendatud rakujagunemine. Tähendab, et siin võib rääkida mingi kasvaja tekkimisest, kuid heas mõttes "kasvaja" tekkimisest.
Kuid sellel hüpoteesil on palju vastaseid, on ju nii?
Ma vabandan, esiteks, mitte hüpoteesil, vaid teoorial. Teiseks käsutavad meie teooria vastased tihti selliseid vulgaarseid argumente, nagu - seda moodustist ei ole võimalik, pardon, lahkamisel avastada. Nähtavasti kujutavad nad seda endale ette, kui mingit kuju võtnud keha, umbes nagu embrüoni, nagu objekti vähendatud koopiat. Ei. Loomulikult käib siin jutt tunduvalt peenematest protsessidest, mis on seotud uute rakkude ümbersünniga. See protsess on, oma olemuselt, väga sarnane onkoloogilisele, kuid õnneks reguleeritav ja muudetav.
Uued rakud, millest ma räägin, ei ole peaajus lokaliseerunud, vaid mööda inimese siseorganeid laiali pillutatud. Selles on asi! Eriti palju on neid neerudes, maksas ja loomulikult südames. Eks sellest ka ütlemised: "armusin kogu südamest", "tunnen seda südamega". Kusjuures, välisel vaatlusel, pole neid rakkusid võimalik naabritest eristada, neil on samasugune ehitus ning genoom, kuid, tänu teatud geenide aktiivsust mõjutavatele mõtetele ja tunnetele, (need mõjutuste faktorid on meie poolt veel lõpuni uurimata), aktiviseeruvad need geenid, millel on objekti geenides teisikud ja deaktiveeruvad originaalsed, ehk omaenda, geenid. Kas mõistate millest ma räägin?
Loomulikult.
Selles ongi fenomen! Tuleb välja, et need rakud kuuluvad peremehele rohkem nagu nominaalselt, tegelikult aga on juba tema kiindumusobjekti rakud. Seepärast võib neid, ilma liialdamata, nimetada parasiitrakkudeks.
Kas infektsioon?
Noh, ja nüüd teie ka! Ei, siin on kõik tunduvalt peenem...! Aja möödudes hakkab see uus moodustis, teie organismis, tundma end täieõigusliku peremehena, nõudma tähelepanu ja austust enda vastu. Te hakkate temaga nõu pidama, uurima, kuidas ta suhtub ühte või teise tegevusse, aga sellisel juhul, kui on tegemist eriti raskete, kliiniliste juhtumitega, hakkab ta praktiliselt kogu teie psüühikat juhtima. Peab veel ühe fakti eraldi ära märkima: see parasiitrakkude võrgustik vajab regulaarset suhtlemist oma prototüübiga ja kandjal, kui ta objektiga tükk aega ei kõhtu, algab ärevus, ta vaevleb ning tunneb objektist puudust. Ja lõpuks ometi toimub kohtumine! Parasiitrakud eritavad organismi endorfiine, kandja tunneb eufooriat, kuid sellele järgneb uuesti valu.
Niisiis, see ei ole enam onkoloogia, vaid...?
Just nimelt! On välja kujunenud klassikalise narkosõltuvuse sümptomid. Üks inimene muutub teisest sõltuvaks, kusjuures sõna "sõltuv" ei ole metafoor, vaid reaalne, ühe subjekti füsioloogiline sõltuvus teisest. Ja lõhkuda seda sõltuvust ei ole just kerge.
Erandeid muidugi on, kuid enamuses... Jah, tõelised probleemid algavad siis, kui objektidevahelised kohtumised muutuvad millegipärast võimatuteks. Siis algab pikaajaline ning valulik uusmoodustise väljasuremine. Kõigi kaasnevate, tagajärgedega. Lagunemise produktid... Just need kutsuvad esile organismi mürgituse. Peamised sümptomid on loidus, apaatia, halb tuju, kuni depressiooni ja ebaadekvaatse käitumiseni välja. Loomulikult ilmneb kaalu vähenemine, mis omakorda tõestab meie teooriat.
Ma ei öelnud asjata, et vaid harvadel juhtudel on tarvis psühhiaatrite või teiste spetsialistide abi - protsess taandub. Ebameeldivad nähud annavad aja jooksul järele ja selleks ajaks, kui uusmoodustise materiaalne substants kaob ning tekib "helendav kujund" (nagu me seda nimetame), võib protsessi lõppenuks lugeda. Objekt on terve.
Aga kas on kuidagi võimalik seda, nn rehabilitatsiooniperioodi kiirendada?
Loomulikult. Kuigi kliinilis-farmakoloogilisi meetodeid, kahjuks, ei ole veel välja töötatud. On ainult mõned kasulikud soovitused.
Esiteks - füüsiline töö. Värske õhu käes kiirenevad rakuloome protsessid tunduvalt, lagunemisproduktid viiakse kiiremini organismist välja. Üldiselt on kohe tunda kergendust. Samas on traditsiooniline vene meetod - kui ei ole surmatõbi on ikka viinast abi - siin väheefektiivne, vahel lausa kahjulik.
Kuid töö värske õhu käes, kuigi väga kasulik, ei ole veel kõik. On olemas tunduvalt keerulisem meetod: teadvusega indutseeritud, objekti rakkude muundamisprotsess kandja rakkudeks. Kas ma räägin arusaadavalt? Seda on tarvis teha selleks, et minu rakud saaksid uuesti tõepoolest minu omadeks!
Kuidas seda teha? Püüdke pidevalt meenutada eelkõige objekti negatiivseid omadusi, saates neid meenutusi lühikeste, energiliste negatiivsete ütlustega, parem oleks, kui kõva häälega. Kas ma räägin arusaadavalt? Siin võib rõhutada nii välimust: suur nina, vistrikuline otsaesine või mõni teine puudus, aga ka iseloomuomadusi: jätab asju laokile, töö on talle tähtsam kui pere, õhtu saabudes räägib, et "pea valutab". Ja nii edasi. Kasulik on kirjutada, objekti poolt sooritatud, väikeste solvangute nimekiri. Lugeda seda enne und ning kommenteerida iga punkti, nagu ma juba ütlesin - negatiivselt ja kõva häälega.
Kas see töötab nii naiste kui ka meeste puhul?
Loomulikult. Kuid, kuna ma olen siiski mees, siis... Ja nüüd kõige keerulisem, aga ka kõige efektiivsem meetod. See on parasiitrakkude ümberhäälestamine uuele objektile.
Kui te küllalt kiiresti ja adekvaatselt suudate vana objekti uue vastu vahetada, hakkate temast intensiivselt positiivselt mõtlema ja temaga tihti kohtuma, siis teie organismi parasiitrakud hakkavad kiiresti uuele objektile ümber häälestuma. Sel juhul teevad nad seda ilma lagunemiseta ning sellele järgneva organismi mürgituseta. Sellel meetodil on, tõsi küll, väga tõsine miinus. Asi on selles, et väljasuremisprotsess siiski toimub ning seepärast on tarvis, varem või hiljem, organism võõrkehadest puhastada. Ainult see inimene, kellel parasiitrakud puuduvad, ei kannata, varem mainitud, haiguslike nähtude käes.
Nii et eelkõige profülaktika! Ärge laske endal liialt teise inimesse kiinduda, ärge idealiseerige teda. Olge objektiivne, pange tähele tema puuduseid, aga parem veel, kirjutage need üles - see, uskuge spetsialisti, aitab teid hiljem. Olge tähelepanelik ning ärge laske, oma suhetesse, tekkida füüsilisel sõltuvusel.
Inimesed, kes neid lihtsaid reegleid järgivad, elavad suhted, kiindumuse ning armastuse, üle kergelt ning ilma probleemideta, nad ei tunne kunagi pettumust ega põe depressiooni. Lühidalt, armastage ennast, just ennast, kõigi oma keharakkudega ja siis olete te alati terve!
Ja kas see ongi kõik?
Aga kas seda on siis nii vähe?
Ütles ju Puškingi omal ajal:
Keda armastada küll? Keda uskuda?
Kes on see, kes meid ei petaks?
Kes kõiki jutte, kõiki käike,
Me endi mõõdu järgi võtaks?
Kes küll meid ei laimaks?
Kes meid hellitaks ja hoiaks?
Kelle jaoks me patt on süüta?
Kes meid ealeski ei tüüta?
Selle vaimu hoolas kütt,
Ära raiska liiast aega,
Armasta vaid iseend.
Sa oled tõesti seda väärt,
Usu mind, mu kallis vend.
