ARMASTUS JA ÜKSINDUS
Armastus toob endaga alati üksinduse. Üksindus toob endaga alati armastuse. Nad on lahutamatud.
Inimesed mõtlevad just vastupidi. Inimesed mõtlevad: "Kui armastate, kuidas saate üksindust tunda?". Kui armastate, ei saa üksindust tunda - olla mahajäetud - see on tõsi. Kuid kui olete armastuses, siis peate olema üksik - täisväärtuslik - see on veel õigem. Üksindus, mahajäetus on negatiivne seisund. Mahajäetus tähendab, et ihkate teiste seltskonda. Mahajäetus tähendab, et olete kurb, melanhoolne, meeleheitel. Mahajäetus tähendab, et olete hirmul. Mahajäetus tähendab, et tunnete nagu oleks teid unustatud, et teid ei ole kellelegi tarvis. See teeb haiget. Mahajäetus on nagu haav. Mahajäetud, üksik inimene hakkab liiga palju sööma, lihtsalt selleks, et tunda ennast küllastununa. Mahajäetud inimene hakkab rasva koguma. Mahajäetud inimene hakkab tarvitama alkoholi või mõnd muud narkootikumi, kanepist LSDni, sest ta tahab end unustada. Mahajäetus on niivõrd hirmus, niivõrd kole, nii surma moodi, et tahaks tema eest põgeneda. Mahajäetud inimene istub kui naelutatud, televiisori ees neli, viis, isegi kuus tundi. Maailm on väga üksildane, seepärast sukelduvad inimesed narkootikumidesse ning seksi või mõnda teise meelelahutusse, mis laseb, kasvõi natukeseks ajaks, oma üksindus ja mahajäetus unustada. Haav mädaneb. Me peidame seda erineval moel: suure omandi, võimsate losside, hunniku raha abil, uute tehnikasaavutuste abil, kuid haav jääb - tehnikasaavutused ei suuda seda olematuks teha. Teil võib olla kõige suurem maja maailmas, kuid ikkagi tunneksite end seal üksikuna, samuti tunneksite end üksikuna ka väikeses hurtsikus. Üksindus ei tee mitte mingeid erandeid: varandus ei saa sisemist üksindust hajutada. Ja kui inimesed alustavad suhteid, siis selleks, et mõlemad tunnevad mahajäetust ning kannatavad üksinduse all. Üksinduse all kannatavad inimesed ei ole võimelised looma täisväärtuslikku suhet. Normaalne suhe saab sündida vaid üle ääre valguvast energiast, mitte kunagi aga puudusest. Kui üks inimene tunneb puudust ja teine inimene tunneb puudust, siis üritavad mõlemad teist ekspluateerida. Nende suhe kujuneb teineteise ekspluateerimiseks, milles pole kohta armastusele ega kaastundele. See ei ole sõprus. See on vaenulikkus - suhkruglasuuris väga kibe maiustus. Varem või hiljem sulab suhkur, peale mesinädalaid suhkur haihtub ja kõik muutub mõrudaks. Ja nüüd on neil sissekukkunud inimese tunne. Varem olid nad üksildased eraldi, nüüd on nad üksildased koos ning see teeb veel rohkem haiget. Lihtsalt vaadake toas istuvaid abikaasasid: mõlemad tunnevad üksindust. Pealispinnal on nad koos, sisemuses üksildased. Mees, kes on kadunud oma üksinduses ja naine kes on kadunud oma üksindusse. Kõige kurvem asi maailmas on näha kaht armastajapaari, kus mõlemad tunnevad end üksildasena! Üksindus kui täius, on täiesti teine asi. Täius on kui lilleõis, lootose õitsemine teie südames. Üksindus kui täius, on positiivne, täius on tervis. See on rõõm olla mina ise. See on rõõm sellest, et teil on oma dimensioon, oma kosmos.
Täius on imehea, täius on õnnistus. Kuid vaid armastajad saavad seda tunda, kuna vaid armastus annab teile täiuse. Vaid armastuses teostate nii sügavalt, et teile ei ole enam kedagi tarvis, võite olla üksi. Armastus teeb niivõrd kõikehõlmavateks, et võite olla terviklikud ja ekstaatilised. Armastus on kontrastiks: armastus ja täius, need on ühe energia kaks poolust. Seda on tähtis teada, sest vahel juhtub nii, et armastajad ei anna oma partnerile piisavalt aega, et olla üksinda, olla iseendaga. Kui armastajad ei anna oma partnerile piisavalt ruumi, et olla üksi, iseendaga, armastus haihtub. Just täiusest - üksindusest, saab ta uut energiat, värsket mahla. Kui olete üksi, iseendaga, akumuleerite energiat selle piirini, kuni ta hakkab üle ääre ajama.
Üle ääre ajav vool muutub armastuseks: siis võite minna ja seda jagada oma sõpradega, oma naisega, nendega, keda armastate. Nüüd on armastust küllaldaselt, on mida jagada. Õigemini - armastust on liiga palju, olete sunnitud jagama. Sellega ei tee te kellelegi teenet, tegelikult tehakse teene teile. Kui pilved on rasked, peavad nad vihmana tühjaks sadama ja nad on tänulikud maale, et see andis neile võimaluse vihmana sadada, et ta selle vihma endasse imes, et ta selle külalislahkelt vastu võttis. Kui lilleõis avaneb, on tal tarvis vabastada endas peituv aroom. Ta on tänulik tuulele, et see viib aroomi mööda ilma laiali. Kui inimene on üksinda täiuslik, siis kogub ta energiat. Energia on elu ja energia on vaimustus, energia on armastus ja energia on tants - rõõmupidu. Kui on olemas energia, siis on kõik võimalik. See muutub lauluks, tantsuks, armastuseks. Kui energiat on liiga palju, siis muutub ta orgasmiliseks. Paljud inimesed armatsevad, kuid ei tea mis on orgasm - nad on ennast juba ära kulutanud. Kui nad armatsevad, on nad tühjad, neil puudub energia, mida jagada. Kui nad armatsevad, ei voola nende õnn üle ääre. Nende orgasm pole midagi enamat, kui suguline, genitaalne. Nende orgasm on väikene, keskpärane nähtus, millel puudub igasugune vaimne väärtus. See on nagu aevastus. Loomulikult tunned end mingil määral paremini, kui oled aevastanud. Seda võib võrrelda selja sügamisega - tundub, et see on meeldiv tegevus. Teil hakkab kergem. Orgasm ei ole kergendus. Orgasm on rõõmupidu, orgasm on kohtumine tervikuga läbi teise inimese. Orgasm on alati jumalik: teine on uks, läbi mille ühinete jumalaga. Orgasm on alati vaimne ja mitte kunagi seksuaalne. Need kes mõtlevad, et orgasm on seksuaalne, ei saa üldse millestki aru, nad ei tea mitte midagi seksist, orgasmist. Orgasm on alati ekstaas. Inimesed aga seda ei mõista, kuna nad kohtuvad tänu puudusele, mitte aga üle ääre voolavale energiale.
Nii et, kui armastate, tekib vajadus olla üksi, iseendaga. Pidage meeles, et vaid armastades tekib vajadus olla üksinda. Ja tõeline armastaja on see, kes lubab oma partneril olla tema ise, olla üksi. Varsti küllastuvad nad energiast, kohtuvad ning kingivad teineteisele endasse kogunenud energia. Üksinduses, täiuse ajal tekib ületamatu soov jagada ennast teisega. Tabage see rütm: armastuse ajal tekib vajadus olla üksi, üksi olles tekib vajadus armastuse järele. Üksindus tähendab liikumist sisse, armastus - liikumist välja. Üksindus on sissehingamine, armastus väljahingamine. Kui ühe nendest peatate, surete. Ei saa vaid sisse hingata või ainult välja hingata. Hingamine on tervikprotsess ja tervikprotsessis on väljahingamine sama tähtis, kui sisse hingamine. Armastus on hingamine - elu, mis liigub välja, üksindus - hingamine, elu, mis liigub sisse. Nii elab teie hing, vaid nii muutute hingeliseks.
Mõistus ütleb: "See on üksindus, mitte täius. Seda ei ole kellelegi tarvis". Teie mõistus üritab seda purustada, nimetades seda mitte vajalikuks. Hoidke alt! Vaadake oma mõistusega ette! Sest ei ole suuremat vaenlast, kui enda mõistus. Sõna "mõistus" all pean silmas teie minevikku. Jätkake oma mineviku jaoks suremist ja jätkake uute asjade õppimist. Armastus toob endaga täiuse, täius toob endaga armastuse. Ka nii juhtub vahel.
